Veiste karjatamise infopäev
5.-6. oktoobril toimus Saaremaal veiste karjatamise infopäev. Esimene omataoline üritus Eestis, kus käsitleti just sobivaid võtteid õpetamaks koera karjatama veiseid. Mõnusalt sooja ja tuulevaikset nädalavahetust olid värskesse õhku veetma tulnud pea 20 inimest ja 13 austraalia karjakoera ning saksa lambakoer ja labradori retriiver.
Teoreetiline osa toimus kohe laupäeva pärastlõunal Mändjala kämpingus Kristina Masterovi eestvedamisel, kes tutvustas Soomes kasutusel olevat karjatamismetoodikat. Kristina jagas oma kogemusi mitmelt karjatamiskoolitustelt Soomes, kus tema juhendajateks olid Marika Klossner ning Virpi Nieminen (Swedun paimennuskoulu).
Olulisemad teemad millele keskenduti olid:
- Varajane ja pidev kutsika tutvustamine karjaga
- Rahuliku töö nõudmine ja õpetamine algusest peale
- Erinevad käsklused, millal neid kasutada ja nende koolitamise meetodid
Oluline on juba 2-kuust kutsikat harjutada tema töökeskkonnaga ning viia pisike karjakoer tarastatud veisekarja juurde, kus ta saab ohutult tara taga loomadega harjuda. Edasises õpetamise protsessis viiakse karjakoer aedikusse karja juurde alguses ainult koos pika rihmaga. Koeralt nõutakse rahulikku aga keskendunud tööd. Esimeseks lihtsaks harjutuseks on aeglaselt liikumine karja suunas koos peatustega, mil koerajuht nõuab käsuga “Oota” koeralt peatumist. Koer võib seista, istuda või lamada, aga ta ei tohi liikuda edasi. Edasi harjutatakse juba koera enda juurde tagasi kutsumist, liikudes karja suunas ja karja liikuma sundides ning siis koera käsklusega enda juurde kutsudes. Mõlema harjutuse sooritamisel on hea kasutada pikka rihma juhuks kui koer ei taha kohe kuuletuda, vaid püüab instinktist lähtuvalt edasi ja aina intensiivsemalt ajada. Pikka rihma tuleb kasutada seni, kuni koeral on selged käsklused “Oota” ja “Siia”.
Koeri, kes liigset agarust näitavad ja oma instinkti kontrollida ei suuda, takistatakse ka pika karjase kepiga. Selleks tuleks kasutada abilist, kes liigub koera kõrval ning kui koerajuht tagant annab käsklusi ning koer ei kuuletu, saab vihiseva kepiga abiline koera nina ees korduvalt maha lüüa. Veistega karjatamisel on vaja harjutada koera kuulma tagant tulevaid käsklusi, sest veiseid karjatades on karjane alati tagapool kui koer. Samas peab meeles pidama seda, et koer ei harjuks tagasi vaatama, vaid hoiaks veisekarjal kogu aeg silma peal. Käsklusi antakse erinevate toonidega. “Aja” käsklust tuleb öelda rahulikult ja toetavalt/õrnalt. “Siia” ja “Kaugemale” käsklus meelitava ja heleda häälega. “Oota” käsklus peab olema konkreetne ja jõuline samuti nagu “Maha” käsklus. Ka tasub meeles pidada karjatamise puhul, et käsklusi peaks andma pidevalt neid korrates ning tõstes häält ja nõudlikkuse tooni. “Ei” käsklus peab olema järsk ja kõva koleda häälega ning seda kasutatakse ainult siis kui koer põhjendamatult liiga jõuliselt rünnates ajama hakkab. Koera korrale kutsumiseks ja pidurdamiseks võib ka kasutada karjase kepi nina ees maha löömist abilise poolt.
Koerale õpetatakse ka suunavaid käsklusi – vasakule ja paremale. Need käsklused peaksid olema pehmelt ja õrnalt/toetavalt öeldud, nii et eesti keelse “Vasak” asemel sobiks pehmemalt kõlav “Vasem” ja “Parem”. Võib ka kasutada ingliskeelseid ülemaailmselt levinud karjatamiskäsklusi “Away” (paremale) ja “Come by” (vasakule). Neid käsklusi õpetatakse ka käemärkidega ning suunava liikumisega. Kasutatakse ka karjase kepiga vastassuunas maha või õhku löömist, et teha koerale soovimatu suund ebameeldivamaks, kuid austraalia karjakoera puhul peab vaatama ette, et sellist ärritit tal pikalt nina ees ei hoia, sest karjakoera instinkt jõule jõuga vastata, paneb koera lihtsalt õhus pidevalt vihiseva kepi suunas näksama, mitte selle eest ära liikuma. Sobivam on paar-kolm konkreetset kepi matsu maha.
Kõiki neid käsklusi tuleb pisikesele kutsikale alguses ilma karjata õpetada, selleks et kui ta juba karjal silma peal hoides, peab neid täitma, on tal ja koerajuhil lihtsam.
Kristina tähelepanekuid illustreerisid videoprojektsiooni vahendusel Karjapeni Juki ja Karjapeni Jokkeri säravamad momendid Soome karjatamislaagris.
Pärast kiiret lõunasuppi toimus ürituse praktiline osa Kogula kandis õppeaedikus, kus ootasid ees seitse lihaveist. Igapäevaselt kahe koera, Juki ja Jokkeri, poolt taltsaks karjatatud lihaveised sobisid kenasti algajatele karjakoertele esimeseks proovikiviks. Kristina juhendasimisel said järjest kõik kümme selleks soovi avaldanud koera karjatamist proovida. Kaks austraalia karjakoera omas juba töökogemust oma veisekarjaga ning üks saksa lambakoer oli eelnevalt silma peal hoidnud perenaise hobuse karjal. Ülejäänud seitse austraalia karjakoera testis oma karjatamisinstinkti ning järgis Kristina juhendamisel esimesi lihtsaid harjutusi.
Õhtusel koosistumisel söögilaua taga jätkus arutelu karjatamise teemadel ning tõdeti kokkuvõtvalt, et kõikidel kokku tulnud koertel oli piisavalt karjatamisinstinkti ning juba karjas töötanud koerad näitasid tasakaalukamat käitumist, kui esmakordselt karjaajamisega kokkupuutunud koerad, kes kippusid vähe üle keema ja instinktist ennast ja peremehe käskusid unustama. Karjatamise juures mängib olulist rolli koerajuhi käsklustele allumine ning rahunemisoskus. See kõik tuleb aga järjepideva tööga!
Infopäev täitis oma eesmärki ning tõuühing soovib tänada eelkõige Kristina Masterovi töömahuka juhendamise eest ja kõiki osavõtjaid, kes jagasid häid mõtteid, et juba juulis 2014 saaksid toimuda esimesed karjatamiskoolitused veistega Eestis!
Kohtumiseni karjamaal!
Täname toetuse eest: Saare Veisekasvatus, Saaremaa Lihatööstus, Saaremaa Camp.
Vaata ka veistega karjatamise fotoalbumit!
