Eesti austraalia karjakoerte esimene filmitäht
Lõppeval nädalal esilinastus Tallinna kinos Sõprus uus mängufilm “Kohtumine tundmatuga”. Televarianti samast filmist on paljud näinud juba 1.jaanuaril ETVs, üllitist on ka mitmel korral lehtedes kommenteeritud.
Meid – karjakoerahuvilisi – peaks “Kohtumine tundmatuga” huvitama seetõttu, et seal mängib koer-peaosa üks meie seast – Karjapeni Aussie. Tõsi, ta mängib küll isase krantsi osa, aga see ei vähenda sugugi tema näitlejameisterlikkust, pigem vastupidi.
Filmi sattus Aussi tänu osalemisele AUH-Shows – sealt jäi ta reZisöörile silma ja kutsuti proovivõtetele. Üks vana teletegelane oli kohe öelnud:”See ju täpselt nagu Talviku koer!”. Aussie kehastaski Mati Talviku sõpra ja hingesugulast. Paraku jättis koer raskel hetkel ja üldsuse survel Mati üksi. Õigemini kaksi koos Marsilt tulnud Tipiga, kes Mati peas koha sisse võtnud… See kommentaar tundub segane ja on mõeldud tegelikult teid ärgitama seda filmi vaatama! Tõsi, see on üle pika aja üks selline Eesti film, kus saab nii naerda kui kunsti (suurepärast stsenaariumi ja
näitlejatööd) nautida.
Aussie käis koos oma perenaise ja juhendaja Karin Lassmanniga kümmekond korda võtetel: küll telemajas, küll tänavatel. Karini väitel nautis Aussie täielikult oma täheseisust, filmirahva tähelepanu ja arvukaid paisid-patsutusi. Mingeid probleeme Maria Avdjuško või Tiit Suka süles istumisega ei olnud – öelgu veel keegi, et austraallane pole sülekoer!
Loomulikult aitas edukale näitlejatööle kaasa ka see, et Aussie ja Karin tegelevad sõnakuulelikkusega (ALG II järk) ja viimasel ajal ka aktiivselt agilityga (ametlikud tulemused veel puuduvad). Ka on perekond Aussiet juba väiksest peale kõikvõimalikesse kohtadesse kaasa tassinud ehk teaduslikult öeldes: koera on õigeaegselt sotsialiseeritud.
Kui nüüd seda teksti loeb mõni mitte-karjakoera-omanik, või mis veel hullem, keegi, kelle koeri karjakoerad on lärmakalt rünnanud, siis neile järgmine selgitus. Karjakoerad ongi aretatud nii, et nad peavad kõike endast suuremat julgema rünnata – ajavad nad ju tõu emamaal ja Ameerika mandril tuhandepealisi veisekarju. Koolitada karjakoera selliseks, et ta üldse teiste koerte peale agressiivne poleks, on pea-aegu võimatu. Probleem on selles, et austraallastel peab ümber olema väga suur puutumatuse territoorium. Kui mõni koer ka üliheade kavatsustega tema privaatsest ringjoonest üle astub, karjakoer ründab – see on ainus võimalus, kuidas veiste jalge vahel ellu jääda, paraku kantakse see strateegia üle ka kõigi kohatavate koerte kasvatamiseks. Teeme kõik endast sõltuva, et oma karjakoeri taltsutada ja meie õigustuseks olgu öeldud, et põhjanaabrite karjakoerad pidada veel käredamad olema ning ringis purelevatele penidele vaatab erikohtunik ülimalt leebelt…
Lada Mehikas
22.01.2005
