Austraalia karjakoerte esimene kokkutulek

Teoks ta sai, see kaua lubatud ja kaua oodatud üritus. Kuigi juba eelmisel suvel jutuks olnud ja mitte kuidagi teoks saanud ürituse kohta ei saa öelda: kaua tehtud kaunikene, vaid pigem… ülejala ja kuidagimoodi. Kuigi valitud aeg 10-11 juuli on supersüdasuvine, oli ilmaennustus kehv – vihma ja veelkord vihma. Eestimaalastena olime sellega kui paratamatusega rahul. Hoopis üllatavam oli aga see, et turismitalu peremees, kes ise samuti selle koeratõu austajate hulka kuulub ja kes oma loa ürituse läbiviimiseks tema maadel oli andnud, viimasel hetkel ümber mõtles ja otsustas meie koeramise pealt ka pisut raha teenida. Lada, Kalju, Aili ja mina tegime poole tunni vältel kiired kõned üksteisele, teineteisele ja kohati olime kõik omavahel telefonitsi ühenduses. Uus koht leitud – Karitsa! Kiirelt said teated Lemmik.ee portaali ja igaüks teatas oma kutsikaomanikele.

Isegi esmakordselt Karitsasse sõites oli mul äärmiselt raske kellelegi teisele teed juhatada. Niisiis juhtuski, et Karin, keda ma isegi ei tea kuhu juhatasin, jõudis enne meid kohale. Seisid seal mõlemad Aussiga vihmas, sabad sorgus. Riburada pidi jõudsid kohale teisedki. Kuna väljakuulutatud “sõprusleem Salvesti Seljanka” mega potis mini pliidil õige mitu tundi keemist harjutas, siis alustasime loomaarsti loenguga teemal “kuhu lähed Eesti karjakoer?” Koerte näost oli näha, et kaua meil istuda ja kuulata ei õnnestu.

Kutsutud veterinaar Silvia Maarja Selirand, kes ka ise austraalia karjakoera kasvatab, rääkis meile selle tõu pärilikest haigustest ja terviseuuringute vajalikkusest. Loengut ilmestasid aegajalt koerte rähinad teemal: kes istub kellele liiga lähedal või teemal: miks sa istud ja enam ei jookse.

Sportlike mängude juurde asusime täis kõhuga. Romas püstitas kiirelt “kassi kandmise raja”, mis mõnelegi tuttavat agility rada meenutas. Plüüzkass oli peale võistlust veel täiesti mängitav. Koerte ahmimisvõistlus auhinnale “Karitsa ahmija 2004” ja teine koht “Ahmis kah kiiresti” üllatas meid täiesti. Osavõtjad koerad, kes muidu maiad ja teavad hästi, et kõige kindlam koht toitu peita, on see kiirelt ära süüa, olid ahmides äärmiselt aeglased ja põhjalikud. Viimaseks mänguks õhtul oli juba “dog show”, kuid sedapuhku selline, kus koer omanikku näitab. Õhtuse grillimise lõpetas suur vihmapilv, mis meie laagriplatsile tühjenes. Kostma jäid vaid vaprad mehehääled, keda vihm ei heidutanud.

Pühapäeva hommikul kiirustasime Ennuga tagasi Tallinna – olime kutsunud kokkutulekule Soome karjakoerte tõuühingu aretusnõustaja, suurima staaziga selle tõu kasvataja seal riigis, Carina Oleniuse. Ja loomulikult koos koeraga. Ettenägelikult kummikud kaasa võtnud proua oli siiralt imestunud, kuidas me nii kehva ilmaga peaaegu kõik Eestis elavad austraallased kohale olime saanud. Teine üllatus oli see, et kuidas nad meil nii sõbralikud on, et võime neid vabalt omavahel jooksma lasta ilma, et neile omasest rähinast kellegi surmaga lõppev tüli tõuseks.

Imestasin, kuidas ta meie koeri nii hästi nimepidi tunneb (?) Vähe veel sellest, ta tunneb ka koeri, kes kohale ei tulnud. Nimelt Lemmik.ee-s oleva karjakoerte registri järgi teab ta ka nende päritolu ja põlvnemist. Lisaks sisukale loengule palusime Carinat ka näituse kohtunikuks. Kirjeldused saime kõvahäälsed. Võistlusklasse oli rohkem kui tavapärasel koertenäitusel.

Tiitliga “Kaunis Beebi 2004” pärjati Aili koer Rilla, pärisnimega RidiRadiRalla. “Kaunis Kutsu 2004”  oli Kalju koer Rebeca (tõsi küll ainus osaleja emaste kutsikate klassis). ”Asine Nooruk 2004” oli Riina juba varemgi palju tiitleid võitnud Fred (Ribessita The Story of Tomahawking Fred). ”Juba koer 2004” oli kauni beebi ja kauni kutsu vanaisa Atreus ning ”Koer mis Koer 2004” paljude Eestis elavate karjakoerte (vana)(vana) ema, Katrinile kuuluv Muumi (Cattlefarms Red Ragazzi). ”Paks Koer 2004” konkursist võttis osa 4 koera, kelledest vaieldamatu kohtuniku ja ka publiku lemmik oli Tipsu, pärisnimega Karjapeni Agnes. Võistlus tiitlile “Teist Tõugu Koer 2004” oli kohtunikule parajaks pähkliks, kuna osalesid saksa lambakoer, iiri terrier, bullterrier, kääbusbullterrier ja lapi põhjapõdrakoer. Teadmata kolmest loetletud tõust mõhkugi, valis kohtunik sisetunde ajendil võitjaks Margotile kuuluva kääbusbullterrier Susliku. Suvepäevad lõpetas taas vihmapilv – tume ja ähvardav.

Kas tuleb ka Jõulupidu, on küsitud? Kes teab, kes teab………..Suvepäevad järgmisel aastal aga küll.

Suur tänu toredale seltskonnale meeldiva nädalavahetuse eest. Aitäh Aivar, kes sa jäädvustasid ürituse videosse. Tänud Kalju ja Riina toredate piltide eest. Aitäh Ailile ja Bruno pererahvale, tänu kellele meil valmis nii supp kui hommikukohv. Aitäh Ennule, kes leidis meile selle turvalise aiaga piiratud ala, kus kogu see üritus teoks sai. Aitäh Lada toredate auhindade eest.

Muljeid vahendas: Katrin Auser, kennel Inglisilm

16.07.2004