Aretusnõuded 2020-2024
Alates 01.01.2020 hakkavad austraalia karjakoerte aretuses kehtima uuendatud aretuse erinõuded. Need on kinnitatud Eesti Kennelliidu volinike koosolekul 26.11.2019.
Alustuseks tuleb rõhutada, et kõik vajalikud uuringud peavad olema tehtud pesakonna vanematele ENNE paaritust.
Aretuse erinõuetest lähemalt.
Mõlemal pesakonna vanemal peab olema tehtud BAER kuulmistest ning tulemuseks normaalne kuulmine mõlemast kõrvast.
Kurtust ei ole austraalia karjakoertel küll põhjalikult uuritud, kuid on leitud, et pärilikku kurtust põhjustav geen on seotud valget värvi põhjustava geeniga. Pigmendirakkude puudus veresoontes, mis toidavad kõrva tigu, tekitab veresoonte degeneratsiooni, vereringehäire teo kudedele ning teo kahjustumisel tekib pöördumatu kurtus. Kurtuse pärandumine ei ole küll päriselt tõendatud, kuid uuringud on leidnud, et kuuljatel vanematel sünnib oluliselt vähem kurte või poolkurte järeltulijaid, kui kombinatsioonidest, kus vähemalt üks vanematest on (pool)kurt. Mitteametlik statistika näitab, et Eestis sündinud austraalia karjakoerte pesakondades on vähemalt üks vähemalt poolkurt koer. Seega on keelatud poolkurtide ja kurtide koerte aretuses kasutamine. Äärmiselt oluline on ka sündinud kutsikaid enne uutele omanikele loovutamist BAER testida, sest kurdid koerad vajavad kogenud omanikke, samuti ei sobi nad töökoerteks ning poolkurtide koerte töövõime on vähenenud ning nad vajavad samuti omanikke, kes oskavad kuulmispuudega koeraga toimetada.
Puusa- ja küünarliigeste düsplaasia uuringud peavad olema tehtud mõlemale vanemale ning aretuses tohib kasutada koeri, kelle puusadüsplaasia tulemused on A, B või C ning küünarliigese düsplaasia tulemus 0 või 1.
Puusaliigese düsplaasia on puusaliigese väärareng. Tavaliselt algab puusaliigese lõtvusega ning võib areneda artriidiks. Küünarliigese düsplaasia on ebanormaalne kõhre ja luu transformatsioon, mis põhjustab kõhre või luu tükikeste murdumist liigeste vahele. Düsplaasiate tekkimisel on oluline nii pärilikkus kui keskkond. Töökoerte töövõime düsplaasiate puhul kindlasti väheneb ning võib häiruda koera igapäevane elu. Lubatud on küll kasutada kerge düsplaasiaga (C ja 1) koeri aretusse, kuid siinkohal tuleb rõhutada, et iga kasvataja saab kaaluda, kas nt C-puusaga või 1-küünarliigesega koera muud aretusväärtused on ikka nii suured, et teda aretuses kasutada. Kindlasti tuleb aga sellisele koerale valida düsplaasiatunnusteta partner.
Vähemalt ühel pesakonna vanematest peab olema prcd-PRA geenitesti või ametliku põlvnemisuuringuga saadud tulemus A (normal) ehk terve.
Prcd-PRA on geen, mis põhjustab austraalia karjakoertel silma progressiivset võrkkesta atroofia degeratiivset vormi. Koeral on küll nägemisrakud normaalselt välja arenenud, kuid hakkavad järk-järgult taandarenema, haiged koerad jäävad pimedaks tavaliselt vahemikus 4-7 aastat. Haigus mõjutab suuresti nii koera igapäevaelu kui ka oluliselt tema töövõimet. Prcd-PRA geen pärandub retsessiivselt, mis tähendab, et kui üks pesakonna vanematest on tunnistatud terveks, siis kutsikad võivad olla küll haiguse kandjateks, kuid ei haigestu. Haigus avaldub kutsikatel siis, kui mõlemad vanemad on haiguse kandjad või haiged. Testimisel tuleb kindlasti pöörata tähelepanu õigele geenitestile, mis on just nähtud ette austraalia karjakoertele selle konkreetse geeni tuvastamiseks.
Suurima muudatusena on uuendatud aretuse erinõuetes välja toodud, et pesakonna mõlemal vanemal peab olema vähemalt kaks näitusehinnet tulemusega vähemalt „väga hea“.
Näitusel tuvastatakse koera hambumus, anatoomiline ülesehitus, liikumise tasakaal, ning täpsem vastavus tõustandardile, isasel koeral ka normaalsete munandite olemasolu.
Nii FCI aretusreeglites kui ka kehtivas EAKT aretuseeskirjas on välja toodud, et aretuses ei ole soovitatav kasutada argu ja/või agressiivseid või mõne muu iseloomuveaga austraalia karjakoeri. Austraalia karjakoer on julge, tähelepanelik, äärmiselt arukas ning võõraste suhtes umbusaldav, kuid kindlasti mitte arg ega agressiivne. Austraalia karjakoer peab olema juhitav ning ka näituseringis hallatav. Kui koer on saanud näituselt hindeks „ei või hinnata“ või „diskvalifitseeritud“ on see kindlasti ohumärgiks ning võib muuhulgas tähendada, et koer ei pruugi olla iseloomult ühiskonnakõlbulik ning kindlasti tuleb vältida sellise koera kasutamist aretuses.
Üldjuhul saab öelda, et aretuse eesmärgiks on konkreetse koeratõu säilitamine ja parendamine, hoides alles koeratõule iseloomuliku välimuse, iseloomu, tööomadused ning aretuseesmärgid. Koerte aretus ei ole kasuteenimise eesmärgil kutsikate tegemine igale tõupaberiga koerale. Seetõttu on äärmiselt oluline kaaluda aretuses kasutatavate koerte välimikku ja iseloomu ning muid omadusi, et pärandada kutsikatele edasi vaid parimad tõuomadused. Lisaks ülaltoodud nõuetele tuleb igal kasvatajal kaaluda ka seda, et koertel ei esine muidu pärilikke silmahaigusi, nt pärilik katarakt HC, võrkkesta düsplaasia RD või primaarne läätse luksatsioon PLL. Samuti vältida koerte, kellel esineb kroonilisi haigusi, nt südameprobleemid, atoopiline dermatiit, epilepsia, põlvekedra luksatsioon, allergiad, pärilik närvisüsteemi haigus NCL, spondüloos, DISH või teisi terviseprobleeme. Kindlasti mitte kasutada aretuses koeri, kellel on jõnksaba, valehambumus, lontis või pehmed kõrvad, puuduv(ad) munand(id) jmt probleemid.
Koeri, kes ei vasta aretuse erinõuetele, ei tohi aretuses kasutada. Aretuse erinõudeid mitte täitnud koeri võib aretuses kasutada ainult EKL juhatuse poolt väljastatud eriloaga, mis peab olema kinnitatud enne paarituse toimumist. Tõuraamatumäärus sätestab, et vastava avalduse peab esitama tõuühingule. Arvestades EKL juhatuse ja EAKT juhatuse koosolekute sagedust, peaks avaldus olema esitatud vähemalt 2 kuud enne plaanitud paaritust. Vastav blankett on leitav koduleheküljelt.
Läbimõeldud aretusvalikud on eeskujuliku kasvataja prioriteediks ning austraalia karjakoera kui tõu säilitamise ja tõupärasuse tagamise eelduseks.
